Nullindate luuletajaid

Leia huvipakkuv luuletus ja uuri lähemalt, mida autor veel avaldanud on

sina

pead pangale

võlgu olema

sinul ei tohi olla

teist võimalust

pangale võlgu olemise kõrval

sina tohid himustada

oma ligimese pangavõlga

oma ligimese naise

ja kariloomade pangavõlga

sina tohid

panga nime

suhu võtta

lisaks pead sina 

kasutama säästupirne

prügi sorteerima

ja kella keerama

ning hääletama valimistel

vuntsidega mehe

partei poolt

matke mu süda
kodumarketi parklasse
lilleletipoolse
sissepääsu lähedale

mu süda ei sobi
suitsetatud produktide

külmletti sest ma ei suitseta

liiga laisk olen

 

mu süda ei sobi

ka marineeritud juurikate

riiulile kuigi joome ämbrite kaupa

haput veini koos

vana sõbra laiskusega

 

ja mitte mingil juhul ärge

matke mu südant mänguasjade

rahvaraamatute ega

kosmeetika osakonda

süda kisub asfaldi avarustele

 

niiet matke ta

kodumarketi parklasse

kristlaste arvutipoe akendest

võimalikult kaugele

pika varrega igreki kujuline

lage betoon vene ajast

ja valged seinaplaadid

iga plaat täpselt ruudukujuline

ümber kaheksa samasugust plaati

rida ulatub lõpmatusse

ja kaob kuskile käänaku taha

valged siledad ühtlased tühjad

askeetlikud ruudud

ükski pole murenend murdund

ega välja langend

see on nagu lõputu naeratus

hambapasta reklaam, silma-

hammaste rida

suu keele ja huulteta naeratajata

kui tulla rongilt või Kalamajast

juba trepil tervitab lõõtsahääl

või kitarrimäng kurblik  venekeelne laul

toska, daleko, na sever

paar-kolm inimest mütsi ja müntidega

hoiavad seina ligidale

nende laul kõlab selgesti ainult maa all

nad justkui ei märkagi möödujaid

seal kus pikk igrek haruneb kahte

seisab soojema ilmaga juuspeen memm

kui möödun hõikab ta poollaulvalt

"aa-ida-kee", nagu fa-re-mi

selles harukohas pead otsustama

kumma tee valid, ja see on raske

mõlemad teed viivad maa peale

keegi ei tea mis on nende vahe

linna poolt tulles on asi lihtsam

vaid käänak on pisut ootamatu

kunagi neljateistaastaselt

siin mult pommiti kakskend kopikat

valged siledad ühtlased tühjad

ümber kaheksa samasugust plaati

rida ulatab lõpmatusse

suu keele ja huulteta naeratajata

laupäeva õhtu, jõuan hilja linna

pime, külm, minu ees käib kaabuga mees

koos naisega keda ta rongi pealt ootas

astun trepile, oodates tuttavaid hääli

aga tunnel on tühi ja tumm ja puhas

nagu tohutu kütmata vannituba

siin-seal betooni peal lumevee loike

oi igreki vars paistab veelgi pikem

me kõnnime üksteise selja taga

ega tunne üksteist, tunnel ei ole

ju tundmise koht vaid tundmatuse

ümber üpsilon läheneb, igreki haru

täna tahan ma pöörata vasakule

või paremale, parem on valida vasak

aga haruni jõudes võtta uus suund

või minna just meelega vasakule

hakkan pöörama, inimesed tulevad

ja lähevad, harudest, harudesse

vasakult poolt ilmub üks tüdruk

veidi lohmakalt riides, imelik

vaatan kiirelt otsa, ta on näost valge

nagu kriit või lumi või tunneli plaat

korraga vaarub ja haarab seinast

pilk suunatud mulle või tühjusse

mees kaabuga ehmub ja pöörab pead

jah minagi kaldun nüüd paremale

hetk hiljem see mees vaatab tagasi

minu selja taha, nagu silmadest näen

pööran nüüd ringi, seal ongi tüdruk

tulnud äkki paremasse harusse

liigub ebakindlalt just nagu kutsikas

kes tänaval eksis ega leia kodu

piki paremat haru, piki seinaäärt

tuleb vastu pikk noormees, aeglaselt

nagu kardaks ta iga hetk kukkuda

näost niisama valge nagu kriit või tüdruk

betoon kõmab, mina ei lisa sammu

ega vaata enam tagasi, käsipuu

juba paistab lumesodi ja astmetega

ja tunnelist väljuv taevatrepp

virutab mu otse üles

tühjade võrade lumihalli taeva alla

ma istun itaalia restoranis

tartu raekoja platsil

saalis mängib ameerika jazz

mind teenindab vene filoloog

tollest ajast kui selles linnas

sai valmis uus kaubamaja

ehitatakse siin pidevalt

midagi juurde

muuseum

pank

hotell

haldushoone kontoriteks

ja mitmeid mitmeid

kalleid kortermaju

ruudulisi ja ümmargusi

suuri ja väikeseid

värviliste rõdude

laminaadi 

ja mullivanniga

kuid koha vaimu

määravad noored kaunitarid

nad lõhnavad erutavate parfüümide järele

ning kannavad valgeid pükse

õhtul võib siin kaotada pea

või eksida

kuid see linn on liiga väike

suureks armastuseks

ja kõrgeteks külalisteks

ja sellest on kahju

parimal juhul võib siin kohata

ladina keele legendaarse õppejõu

tüsedat kuju

ning hirmutada teda ühe terega

voldikus turistidele

on tartu kohta kirjutatud

heade mõtete linn

*

Jürgen Rooste

*

emakeelepäeval
luuletaja ärkab
mudamülkast
kergitab ta
sentimeetrijämeduse kaela otsas
oma kidura
suurte näljaste silmadega 
kolba
ja oigab

 

läkastab kurgust soomuda

ja oksendab välja turbase vee

siis metsast läbi

üle kraavi

maanteele

kus ta tapab

kägistab

varaomikuse tööle tõttava

lahke riigiametniku

 

kisub alles kramplevalt korjuselt

ülikonna – paar numbrit suurema

kui vaja

ajab selle selga

ja suundub lähimasse

kooli

et oma värsse etelda

pärast plaksutatakse

autor tunneb siirast

tänutunnet

kui emakeelepäev saab läbi

ronib ta oma mülkasse

tagasi

ainult üks suur kurb silm

jääb pinnale kallerdama

Wimberg

Laul lunastusest maitsvate roogade läbi

Ainult tema teha oskab imehead kisselli,
ainult tema küpsetatud kookk on nii, kuis peab.
Ainult tema mõistab keetta õigesti sardelli,
mis on maitsev peedisupp, ka ainult tema teab.

Tema käe all jõuluõhtul ahjus sünnib ime –
tükist seast seal valmib praad, mis mahlane ja hõrkk.
Täna end ta seenesoustist täis me puukkisime,
mina pistsin kohe nõnda, et nüüd jalust nõrkk!

Vahel vihahoos sa tema peale lausa röögid –
kui ta tänitab ja naaksub, nii et närv sul must.
Aga kohe, kui mu ema lauale toob söögid,
kõikk ta patud leiavad me silmis lunastust!

Kõiki huvitab kõik. Jäta

meelde – see on

ajastu programm –

vaidlustamatu,

tungiv. Nende

ajalehtede ramm

Peab saama läbi selle programmiga,

peab saama, pihta. Jäta

meelde – kõiki huvitab kõik.

Ahnust huvitab kõik, mille all

on ajastu

autogramm. 

teatav hulk vahendeid
ära rääkida mõni objekt,
kaela määrida 
mingi projekt,
tuleb teha viimane
samm:
ärevalt läbides tajuväravaid,
valvsuse hambulisi kardinaid
Vastu? Kaalule? 
Läbiotsimisele –
nagu masinaid huvitaks
gramm.

Programmi raames
pole võimalik 
mööda hiilida
väikestest muudatustest.
Pole võimalik tõega
pääseda hingest,
lootusest
muule.

Lõuad pidada – jõuab,
viimaks, valiva teadvusse,
küsib – masinad nõuavad –
kas on sul kavas
pääseda
tervenisti või osaliselt? –
irvet mehhaanilist
juhtimas push up
intellekt,
kollektsionääri loomus,
kurjuse
kullafond.

Priidu Beier

Hetkeseis 2003

Tartu Õlletehas on surnud

kuid A. Le Coq on veel elus

Matti Moguei on surnud

kuid ma ise olen veel elus

Juhan Liiv on surnud

kuid ta luule on veel elus

Austria Keisririik on surnud

kuid Sandor Petöfi on elus

Unelmad ei sure iialgi!

John Lennon on surnud

kuid Yoko Ono on veel elus

Rock'n'roll on surnud

kuid Boriss Grebenštšikov on veel elus

Plaanimajandus on surnud

kuid Edgar Savisaar on veel elus

Kalevipoeg on surnud

kuid Eesti Kuningriik on elus

Unelmad ei sure iialgi!

Kristiina Ehin

***

Contra

Kristjan Jaagu Rein Karnatsioon

uhti uhti

ehk liiga uhkesti

läks kristjan riiga

kaasas jaak ja peterson

piiril küsiti kes on

kristjan kukkus kurtemaie

äh kas siis selle maa keel

ei või läti piiri ületades

sõpru endale otsida

ei või öeldi

mine koju hipi

kristjan läks

sündis uuesti

ja õppis selgeks mõne tsuudonipi

nüüd sõitis indrek k. pertelson

riiga bussiga ja viisata

seljas valge kimono

kohvris pidulikud rõivad

aga pjedestaali olid juba hõivand

konstas päts

janis tätts

un 

pernavas jazz

sünnitada lapsi

ürgümmargustest emakodadest

kivilinna kandilistesse korteritesse

pehme liha ja kuuma vere vahelt

valada nad betooni

liivakasti nelja nurka

mänguväljakute rõskesse rauda

lootevee loksumisest

libistada nad lifti

kärusse kile alla

auto tagaistmele

lasteaia linoleumile

oma ema ootama

ja isa igatsema

Aapo Ilves

käsulauad

fs

patrioot

armsad eesti inimesed

head vene inimesed

ärge andke mind välja

lubage hulkuda veel

Kriistine kaubanduskeskuse

Prisma toidupoe

kodukollases valguses

suure heleda

veidi porise

plaatidest põranda peal

punaste krõpsupakkide

täpiliste sokkide

eksootiliste viljade

mitut sorti salatite

pottide ja pannide

Eric Claptoni plaatide

sibula ja leiva

õlle ja suitsude

vahel

ärge tõstke tänavale

lubage teha veel mõni tiir

tänaval on pime

kohe kui sinna jõuan

heliseb taskus mobla

tydruk Šotimaalt

nutab toru otsas

lubab ennast ära tappa

või hävitada minu elu

palub yhte võimalust

näidata mulle midagi ilusat

give me a chance

it would be beautiful

tahab minuga suhet

seega on tegemist hulluga

head eesti inimesed

armsad vene inimesed

ärge andke mind talle välja

lubage jõlkuda poes

see pood on mu kodumaa

siis kui rynnatakse

saab igayhest patrioot

Kauksi Ülle

Lahkulöödud

Veel üks laul tahab tulla
niikui tallekene
sile utekene
õnnistama karja
kübekest me ühte
saamise väest

Nagu oleks ma puuriidas

kõver halg

ja riit ei püsi

kui teist halgu ei leia

teisele poole toeks

nii me ootame

ja nagu me maa

seitsmesaja aasta eest

mõõgaga lahutati

nii saab meiega see

vägisi poolitatu

jällegi kokku

Ah emaemad emakesed

andke väge seda vägevust

vastu võtta ja lõpuni kanda

Kivisildnik

selline jutt labidamehed

Maarja Kangro

Pikk ja seksikas lõpp 

(A Short Ride in a Fast Machine) 

Väike lennuk tõuseb 

optimaalse kõrguseni, 

stjuuardess toob kohvi. 

Kostab kerge raksatus 

ja siis me justkui vajume, 

meie-meil on hea olla, 

vajume tormipilvedesse.

Ning võtab suuna maale,

sööstame plahvatusele vastu,

joome kohvi ja vaimustume.

Selline sööst võiks kesta lõputult:

mugavalt, hallil raginal.

Armastust meil juba jagub, ja kaastunnet,

pilte oleme näinud korduvat, 

keelte muutumist visandame,

niiet jah, miks mitte plahvatada.

Seksikas, pikk ja kiire surm

on võimas nagu muusika.

"Kas te teate John Adamsi lugu

A Short Ride in a Fast Machine?

Selle peaks ümber nimetama lõputuks."

Naeratame üksteisele,

ulatame tasse ega pea enam mõtlema,

kuidas me hukusööstu ajal

keegi kannatab, mädaneb või jääb jumalata.

Maa vajub veel eest ära:

kestaks see ainult, kestaks.

Kiirus on iseenese ja meie apoloogia,

kiirendus säilitab vaimustuse.

Kestaks see ainult lõputult

plahvatus

lõputult

plahvatus

lõputult

Igor Kotjuh

Hasso Krull

Balti jaama tunnel

Liisi Ojamaa

*

Maailm, saadaru, woolab.

Meie wäikesed mured

woolawad yxteise sisse, 

et päris päevadex saada.

Ajalugu ei koti.

Temal on oma agenda.

Teda loewad me lapsed.

kildudexloobitud nõudest -

Meie waatame öösse,

hinged natuke hirmul:

palju sellest, mis juhtub, 

yldse kuidagi jääb?

Kalju Kruusa

Pykkumisi

​Kimasime torulotiga
laheda lyualotiga
räpparist karuotiga
täitsa tutika „peugeotiga“

pyrkusime ühe jutiga
ühe munakotiga

suus roosa titelutiga

päikseprillidega rotiga

täitsa noore tatiga

pägalikust poisiklutiga

kes tuli täie itsiga

kartulikeedupotiga

ja siis teise jutiga

kymaka tegime napaka

oma nymeka „sapaka“

roolis viinarotist jotaga

kuu pealt nägid lutika-

poiskad seda satiga

ja kitukad minimotika

seljas koos superrotiga

maabusid oma nutika

lendava hiirematiga

ähvardasid unematiga

ja pika vedruga idika

megajutuka vanamutiga

ja tegid tuti-tuti ka

eks ole jama nati ka

kuigi eriti ei koti ka

Asko Künnap

Maailm hakkab lõppema

Kui üks maailm hakkab lõppema ära,

on see pimedusest lähenev müür

siinse hammastest valgema taeva all

täis musti tähetäppe, nõelapisteid, auke

mu päevade printeripaberist katuses.

Kui üks maailm hakkab lõppema ära,

on kõigi möödunud inimeste silmad,

keda olen armastanud kunagi, 

järsku nõnda lähedal, et enese nahk

näib lõdvalt õlule heidetud mantlina.

Kui üks maailm hakkab lõppema ära,

kustuvad öörongis viimased tuled,

seiskuvad süldiks kohvitassides galaktikad

ja algab aeglane, väga aeglane plahvatus,

mis hiljem kodus seda päeva edasi-tagasi kerides

ja lindistusi üle kuulates moodustab tõesti,

nii nagu kartsingi, sõna: „sina“.

Mathura

Ranna-ala

Kui idüll
seisneb valguses, siis on
ta siin – õrnalt pruunistunud
nahk lõhnab ta järele,
aeglased ühepuulootsikud tüünel merel
täituvad temast, kookosed nõjatuvad
tema peaaegu kombatavale peole,

kaldudes soolase mere suunas.

Suur päike on varjutu

 

nagu orjade sitkus.

Parkunud pihkudega kalur

pillirookõrtsis mühatab

ning ta matsakas poeg

jookseb eemale lainete

sinise võrkkiige manu.

„Ei, midagi ei ole vaja;

on ju levimas kuuldus ajast,

mil õpetaja sõnad saavad teoks

ja need, kes ei kaota kannatust,

saavadki vabaks.“

Mõni tund hiljem,

violetses õhtukumas,

kesktänava ristmikel,

seisavad ta võõrdunud vennad,

kuldhambad irvel

ja droog tagataskus.

Naeratan. Valgus,

mil pole värvi,

annab värvi. Jõesuue,

mäed. Võrgud

ja võrad.

Aare Pilv

Taasleitud kaotus

kümmekond aastat tagasi    sügisel

olin mõned päevad haiglas

katsuti läbi mu neerusid

arvati et neis on liiv

mõni korrus eemal

käis juba valges käigus mu klassivend

päev-päevalt läks ära ta elu

nägin kui käisin vaatamas tema valget

keha, mis vaatas mind lau varjust kuid ei näinud

päeviti kirjutasin kirjandit

filosoofiaõpetajale teemal „mis on tõde?“

millele ta hiljem lõppu kirjutas, et kirjutis

annab tunnistust mu abstraktse

mõtlemise võimest kuid järelduste kohta

hoidub ta järeldusi tegemast (viis miinus)

 

õhtuti lugesin valgest raamatust

läbikriipsustatud sõnu ja uskusin neisse

õhtuti püüdsin aknast

vaadata üle oru mitme

kilomeetri kauguseid aknaid

mille taga elas

 

kolmandal päeval saadeti mind

ära – liiva polnud oli juba

ära voolanud

(rannatäis tunniklaasis on mu keha)

järgmisel päeval polnud klassivenda

umbes tol ajal kirjutasingi vihikusse

küsimuse: „kes teab miks seisab

ukselävel umbsilmne too, käes

magav nuga, teises pihus must

raamat hõbekirjaga?

kümmekond aastat hiljem

ostsin ühel päeval maja ees

mille oli välja mõelnud sama

mees kes mõtles välja maja kuhu ma sündisin

– imelik on näha oma esmaaknaid

täpselt samal kujul teises linnas

teise maja küljes – ostsin

kimbu pajuurbi – keset jaanuari! –

vanamehelt kes värises külmast

sest pajuoksad ta paljas käes

olid aina külmad – olid külmad

veel siiski kui jõudsin koju ja

andsin soojadesse paljastesse kätesse –

pidanuksin ostma kõik ta kimbud

et ta pääseks, sooja, koju – koju

sõites ühes käes urvad teises must raamat

hõbekirjaga mida lugesin –

ja küsisin: kas elu on meile

kingitud või on meilt midagi

ära võetud nii et järele on jäänud

elu. juba tollal pidanuksin küsima

seda küsimust, nii napp oli selle

lähedus.

teen seda nüüd.

26./27. I 04

Lauri Sommer

*

Mõisaallee. Kylapood.
Veski, kus vahel treenivad mägironijad.
Tuul yle viljapõllu.
Ööhakul ojasillal kykitav
nukker tydruk,
millegi eest siia põgenend vaenelaps,
sigaretipakk pihku surutud.
Linn läheneb oma karpmajade vohava tõvega,

andes laienemisele romantilisi nimesid,

inimeste nimesid

(lapsepõlve soo taha tehti mu häbistamiseks Lauri tänav)

aga jõledus pole veel kohal.

Mõned aastad on sel paigal ja linnalähedastel aega

kuulatada ennast ilma suurema myra ja saginata,

peegeldada seda, mis oli

ja mis väikeste muudatustega

kunagi jälle tuleb.

Nii jääda ei saa.

Tean, et selles või tulevas elus

näen veel ära hypermarketite kokkulykkamise

ja kylapoodide, postkontorite, väikeste koolide ärkamise,

yhetaolisuse varingu

ja paljuse kindla tasapisi tuleku.

See oli rahuga enne,

ja tekib rahutusest kunagi uuesti.

Karl-Martin Sinijärv

*

Ärge muretsege kehakaalu pärast.
See on, nagu muretseksite oma silmade värvi
või juuste kohevuse või vaimuerksuse
või matemaatikatunni või eelmise õhtu
(siia võiksin terve pika poeesi teha)
või minu pärast kas või oma nime pärast.

Ma olen viimased seitseteist aastat
olnud stabiilselt saja kilo pääl.

Paar kilo sinna-tänna.

Mõnus on. Ja mõned mured.

Minu mõnu ja minu mured.

Minu nimi on Karl-Martin Sinijärv.

Elu on iseenese käpas,

aga mõned asjad ei ole.

Las nemad siis olla

ja lasku olla ka meil.

Ärge muretsege oma kehakaalu pärast.

Triin Soomets

*

lihtsaks on vaja saada
ükskõik kui keerulist kaudu
kummel koduõuel
ja kruusatee
välja mõelda
unustada intelligentidest vanemad
kes oskasid kõike keeruliseks teha
keskenduda näiteks kahtlemisele
milles on küsimus
selles on ka vastus
kõik

Elo Viiding

Mina, programm