Nullindate luuletajaid
Leia huvipakkuv luuletus ja uuri lähemalt, mida autor veel avaldanud on
sina
pead pangale
võlgu olema
​
sinul ei tohi olla
teist võimalust
pangale võlgu olemise kõrval
​
sina tohid himustada
oma ligimese pangavõlga
​
oma ligimese naise
ja kariloomade pangavõlga
​
sina tohid
panga nime
suhu võtta
​
lisaks pead sina
kasutama säästupirne
​
prügi sorteerima
ja kella keerama
​
ning hääletama valimistel
vuntsidega mehe
partei poolt
matke mu süda
kodumarketi parklasse
lilleletipoolse
sissepääsu lähedale
​
mu süda ei sobi
suitsetatud produktide
külmletti sest ma ei suitseta
liiga laisk olen
mu süda ei sobi
ka marineeritud juurikate
riiulile kuigi joome ämbrite kaupa
haput veini koos
vana sõbra laiskusega
ja mitte mingil juhul ärge
matke mu südant mänguasjade
rahvaraamatute ega
kosmeetika osakonda
süda kisub asfaldi avarustele
niiet matke ta
kodumarketi parklasse
kristlaste arvutipoe akendest
võimalikult kaugele
pika varrega igreki kujuline
lage betoon vene ajast
ja valged seinaplaadid
​
iga plaat täpselt ruudukujuline
ümber kaheksa samasugust plaati
rida ulatub lõpmatusse
ja kaob kuskile käänaku taha
​
valged siledad ühtlased tühjad
askeetlikud ruudud
ükski pole murenend murdund
ega välja langend
​
see on nagu lõputu naeratus
hambapasta reklaam, silma-
hammaste rida
suu keele ja huulteta naeratajata
​
kui tulla rongilt või Kalamajast
juba trepil tervitab lõõtsahääl
või kitarrimäng kurblik venekeelne laul
toska, daleko, na sever
​
paar-kolm inimest mütsi ja müntidega
hoiavad seina ligidale
nende laul kõlab selgesti ainult maa all
nad justkui ei märkagi möödujaid
​
seal kus pikk igrek haruneb kahte
seisab soojema ilmaga juuspeen memm
kui möödun hõikab ta poollaulvalt
"aa-ida-kee", nagu fa-re-mi
​
selles harukohas pead otsustama
kumma tee valid, ja see on raske
mõlemad teed viivad maa peale
keegi ei tea mis on nende vahe
​
linna poolt tulles on asi lihtsam
vaid käänak on pisut ootamatu
kunagi neljateistaastaselt
siin mult pommiti kakskend kopikat
​
valged siledad ühtlased tühjad
ümber kaheksa samasugust plaati
rida ulatab lõpmatusse
suu keele ja huulteta naeratajata
​
laupäeva õhtu, jõuan hilja linna
pime, külm, minu ees käib kaabuga mees
koos naisega keda ta rongi pealt ootas
astun trepile, oodates tuttavaid hääli
​
aga tunnel on tühi ja tumm ja puhas
nagu tohutu kütmata vannituba
siin-seal betooni peal lumevee loike
oi igreki vars paistab veelgi pikem
​
me kõnnime üksteise selja taga
ega tunne üksteist, tunnel ei ole
ju tundmise koht vaid tundmatuse
ümber üpsilon läheneb, igreki haru
​
täna tahan ma pöörata vasakule
või paremale, parem on valida vasak
aga haruni jõudes võtta uus suund
või minna just meelega vasakule
​
hakkan pöörama, inimesed tulevad
ja lähevad, harudest, harudesse
vasakult poolt ilmub üks tüdruk
veidi lohmakalt riides, imelik
​
vaatan kiirelt otsa, ta on näost valge
nagu kriit või lumi või tunneli plaat
korraga vaarub ja haarab seinast
pilk suunatud mulle või tühjusse
​
mees kaabuga ehmub ja pöörab pead
jah minagi kaldun nüüd paremale
hetk hiljem see mees vaatab tagasi
minu selja taha, nagu silmadest näen
​
pööran nüüd ringi, seal ongi tüdruk
tulnud äkki paremasse harusse
liigub ebakindlalt just nagu kutsikas
kes tänaval eksis ega leia kodu
​
piki paremat haru, piki seinaäärt
tuleb vastu pikk noormees, aeglaselt
nagu kardaks ta iga hetk kukkuda
näost niisama valge nagu kriit või tüdruk
​
betoon kõmab, mina ei lisa sammu
ega vaata enam tagasi, käsipuu
juba paistab lumesodi ja astmetega
ja tunnelist väljuv taevatrepp
​
virutab mu otse üles
tühjade võrade lumihalli taeva alla
ma istun itaalia restoranis
tartu raekoja platsil
saalis mängib ameerika jazz
mind teenindab vene filoloog
​
tollest ajast kui selles linnas
sai valmis uus kaubamaja
ehitatakse siin pidevalt
midagi juurde
​
muuseum
pank
hotell
haldushoone kontoriteks
​
ja mitmeid mitmeid
kalleid kortermaju
ruudulisi ja ümmargusi
suuri ja väikeseid
värviliste rõdude
laminaadi
ja mullivanniga
​
kuid koha vaimu
määravad noored kaunitarid
nad lõhnavad erutavate parfüümide järele
ning kannavad valgeid pükse
​
õhtul võib siin kaotada pea
või eksida
​
kuid see linn on liiga väike
suureks armastuseks
ja kõrgeteks külalisteks
ja sellest on kahju
​
parimal juhul võib siin kohata
ladina keele legendaarse õppejõu
tüsedat kuju
ning hirmutada teda ühe terega
​
voldikus turistidele
on tartu kohta kirjutatud
heade mõtete linn
*
Jürgen Rooste
*
emakeelepäeval
luuletaja ärkab
mudamülkast
kergitab ta
sentimeetrijämeduse kaela otsas
oma kidura
suurte näljaste silmadega
kolba
ja oigab
läkastab kurgust soomuda
ja oksendab välja turbase vee
siis metsast läbi
üle kraavi
maanteele
kus ta tapab
kägistab
varaomikuse tööle tõttava
lahke riigiametniku
kisub alles kramplevalt korjuselt
ülikonna – paar numbrit suurema
kui vaja
ajab selle selga
ja suundub lähimasse
kooli
et oma värsse etelda
​
pärast plaksutatakse
autor tunneb siirast
tänutunnet
​
kui emakeelepäev saab läbi
ronib ta oma mülkasse
tagasi
ainult üks suur kurb silm
jääb pinnale kallerdama
Wimberg
Laul lunastusest maitsvate roogade läbi
Ainult tema teha oskab imehead kisselli,
​
ainult tema küpsetatud kookk on nii, kuis peab.
​
Ainult tema mõistab keetta õigesti sardelli,
​
mis on maitsev peedisupp, ka ainult tema teab.
​
​
Tema käe all jõuluõhtul ahjus sünnib ime –
​
tükist seast seal valmib praad, mis mahlane ja hõrkk.
​
Täna end ta seenesoustist täis me puukkisime,
​
mina pistsin kohe nõnda, et nüüd jalust nõrkk!
​
​
Vahel vihahoos sa tema peale lausa röögid –
​
kui ta tänitab ja naaksub, nii et närv sul must.
​
Aga kohe, kui mu ema lauale toob söögid,
​
kõikk ta patud leiavad me silmis lunastust!
Kõiki huvitab kõik. Jäta
meelde – see on
ajastu programm –
vaidlustamatu,
tungiv. Nende
ajalehtede ramm
​
Peab saama läbi selle programmiga,
peab saama, pihta. Jäta
meelde – kõiki huvitab kõik.
Ahnust huvitab kõik, mille all
on ajastu
autogramm.
teatav hulk vahendeid
ära rääkida mõni objekt,
kaela määrida
mingi projekt,
tuleb teha viimane
samm:
ärevalt läbides tajuväravaid,
valvsuse hambulisi kardinaid
Vastu? Kaalule?
Läbiotsimisele –
nagu masinaid huvitaks
gramm.
Programmi raames
pole võimalik
mööda hiilida
väikestest muudatustest.
Pole võimalik tõega
pääseda hingest,
lootusest
muule.
Lõuad pidada – jõuab,
viimaks, valiva teadvusse,
küsib – masinad nõuavad –
kas on sul kavas
pääseda
tervenisti või osaliselt? –
irvet mehhaanilist
juhtimas push up
intellekt,
kollektsionääri loomus,
kurjuse
kullafond.
Priidu Beier
Hetkeseis 2003
Tartu Õlletehas on surnud
kuid A. Le Coq on veel elus
Matti Moguei on surnud
kuid ma ise olen veel elus
Juhan Liiv on surnud
kuid ta luule on veel elus
Austria Keisririik on surnud
kuid Sandor Petöfi on elus
Unelmad ei sure iialgi!
​
John Lennon on surnud
kuid Yoko Ono on veel elus
Rock'n'roll on surnud
kuid Boriss Grebenštšikov on veel elus
Plaanimajandus on surnud
kuid Edgar Savisaar on veel elus
Kalevipoeg on surnud
kuid Eesti Kuningriik on elus
​
Unelmad ei sure iialgi!
Kristiina Ehin
***
Contra
Kristjan Jaagu Rein Karnatsioon
uhti uhti
ehk liiga uhkesti
läks kristjan riiga
kaasas jaak ja peterson
piiril küsiti kes on
​
kristjan kukkus kurtemaie
äh kas siis selle maa keel
ei või läti piiri ületades
sõpru endale otsida
ei või öeldi
mine koju hipi
​
kristjan läks
sündis uuesti
ja õppis selgeks mõne tsuudonipi
​
nüüd sõitis indrek k. pertelson
riiga bussiga ja viisata
seljas valge kimono
kohvris pidulikud rõivad
aga pjedestaali olid juba hõivand
konstas päts
janis tätts
un
pernavas jazz
sünnitada lapsi
ürgümmargustest emakodadest
kivilinna kandilistesse korteritesse
pehme liha ja kuuma vere vahelt
valada nad betooni
liivakasti nelja nurka
mänguväljakute rõskesse rauda
lootevee loksumisest
libistada nad lifti
kärusse kile alla
auto tagaistmele
lasteaia linoleumile
oma ema ootama
ja isa igatsema
Aapo Ilves
käsulauad
fs
patrioot
armsad eesti inimesed
head vene inimesed
ärge andke mind välja
lubage hulkuda veel
Kriistine kaubanduskeskuse
Prisma toidupoe
kodukollases valguses
suure heleda
veidi porise
plaatidest põranda peal
punaste krõpsupakkide
täpiliste sokkide
eksootiliste viljade
mitut sorti salatite
pottide ja pannide
Eric Claptoni plaatide
sibula ja leiva
õlle ja suitsude
vahel
ärge tõstke tänavale
lubage teha veel mõni tiir
tänaval on pime
kohe kui sinna jõuan
heliseb taskus mobla
tydruk Šotimaalt
nutab toru otsas
lubab ennast ära tappa
või hävitada minu elu
palub yhte võimalust
näidata mulle midagi ilusat
give me a chance
it would be beautiful
tahab minuga suhet
seega on tegemist hulluga
head eesti inimesed
armsad vene inimesed
ärge andke mind talle välja
lubage jõlkuda poes
see pood on mu kodumaa
siis kui rynnatakse
saab igayhest patrioot
Kauksi Ãœlle
Lahkulöödud
Veel üks laul tahab tulla
niikui tallekene
sile utekene
õnnistama karja
kübekest me ühte
saamise väest
​
Nagu oleks ma puuriidas
kõver halg
ja riit ei püsi
kui teist halgu ei leia
teisele poole toeks
nii me ootame
​
ja nagu me maa
seitsmesaja aasta eest
mõõgaga lahutati
nii saab meiega see
vägisi poolitatu
jällegi kokku
​
Ah emaemad emakesed
andke väge seda vägevust
vastu võtta ja lõpuni kanda
Kivisildnik
selline jutt labidamehed
Maarja Kangro
Pikk ja seksikas lõpp
(A Short Ride in a Fast Machine)
Väike lennuk tõuseb
optimaalse kõrguseni,
stjuuardess toob kohvi.
Kostab kerge raksatus
ja siis me justkui vajume,
meie-meil on hea olla,
vajume tormipilvedesse.
Ning võtab suuna maale,
sööstame plahvatusele vastu,
joome kohvi ja vaimustume.
Selline sööst võiks kesta lõputult:
mugavalt, hallil raginal.
Armastust meil juba jagub, ja kaastunnet,
pilte oleme näinud korduvat,
keelte muutumist visandame,
niiet jah, miks mitte plahvatada.
Seksikas, pikk ja kiire surm
on võimas nagu muusika.
"Kas te teate John Adamsi lugu
A Short Ride in a Fast Machine?
Selle peaks ümber nimetama lõputuks."
Naeratame üksteisele,
ulatame tasse ega pea enam mõtlema,
kuidas me hukusööstu ajal
keegi kannatab, mädaneb või jääb jumalata.
Maa vajub veel eest ära:
kestaks see ainult, kestaks.
Kiirus on iseenese ja meie apoloogia,
kiirendus säilitab vaimustuse.
Kestaks see ainult lõputult
plahvatus
lõputult
plahvatus
lõputult
Igor Kotjuh
Kalju Kruusa
Pykkumisi
​Kimasime torulotiga
laheda lyualotiga
räpparist karuotiga
täitsa tutika „peugeotiga“
​
pyrkusime ühe jutiga
ühe munakotiga
suus roosa titelutiga
päikseprillidega rotiga
​
täitsa noore tatiga
pägalikust poisiklutiga
kes tuli täie itsiga
kartulikeedupotiga
​
ja siis teise jutiga
kymaka tegime napaka
oma nymeka „sapaka“
roolis viinarotist jotaga
​
kuu pealt nägid lutika-
poiskad seda satiga
ja kitukad minimotika
seljas koos superrotiga
​
maabusid oma nutika
lendava hiirematiga
ähvardasid unematiga
ja pika vedruga idika
​
megajutuka vanamutiga
ja tegid tuti-tuti ka
eks ole jama nati ka
kuigi eriti ei koti ka
Asko Künnap
Maailm hakkab lõppema
Kui üks maailm hakkab lõppema ära,
on see pimedusest lähenev müür
siinse hammastest valgema taeva all
täis musti tähetäppe, nõelapisteid, auke
mu päevade printeripaberist katuses.
​
Kui üks maailm hakkab lõppema ära,
on kõigi möödunud inimeste silmad,
keda olen armastanud kunagi,
järsku nõnda lähedal, et enese nahk
näib lõdvalt õlule heidetud mantlina.
​
Kui üks maailm hakkab lõppema ära,
kustuvad öörongis viimased tuled,
seiskuvad süldiks kohvitassides galaktikad
ja algab aeglane, väga aeglane plahvatus,
mis hiljem kodus seda päeva edasi-tagasi kerides
ja lindistusi üle kuulates moodustab tõesti,
nii nagu kartsingi, sõna: „sina“.
Mathura
Ranna-ala
Kui idüll
seisneb valguses, siis on
ta siin – õrnalt pruunistunud
nahk lõhnab ta järele,
aeglased ühepuulootsikud tüünel merel
täituvad temast, kookosed nõjatuvad
tema peaaegu kombatavale peole,
kaldudes soolase mere suunas.
Suur päike on varjutu
nagu orjade sitkus.
Parkunud pihkudega kalur
pillirookõrtsis mühatab
ning ta matsakas poeg
jookseb eemale lainete
sinise võrkkiige manu.
„Ei, midagi ei ole vaja;
​
on ju levimas kuuldus ajast,
mil õpetaja sõnad saavad teoks
ja need, kes ei kaota kannatust,
saavadki vabaks.“
​
Mõni tund hiljem,
violetses õhtukumas,
kesktänava ristmikel,
seisavad ta võõrdunud vennad,
kuldhambad irvel
ja droog tagataskus.
Naeratan. Valgus,
​
mil pole värvi,
annab värvi. Jõesuue,
mäed. Võrgud
ja võrad.
Aare Pilv
Taasleitud kaotus
kümmekond aastat tagasi sügisel
olin mõned päevad haiglas
katsuti läbi mu neerusid
arvati et neis on liiv
mõni korrus eemal
käis juba valges käigus mu klassivend
päev-päevalt läks ära ta elu
nägin kui käisin vaatamas tema valget
keha, mis vaatas mind lau varjust kuid ei näinud
​
päeviti kirjutasin kirjandit
filosoofiaõpetajale teemal „mis on tõde?“
millele ta hiljem lõppu kirjutas, et kirjutis
annab tunnistust mu abstraktse
mõtlemise võimest kuid järelduste kohta
hoidub ta järeldusi tegemast (viis miinus)
õhtuti lugesin valgest raamatust
läbikriipsustatud sõnu ja uskusin neisse
õhtuti püüdsin aknast
vaadata üle oru mitme
kilomeetri kauguseid aknaid
mille taga elas
kolmandal päeval saadeti mind
ära – liiva polnud oli juba
ära voolanud
(rannatäis tunniklaasis on mu keha)
järgmisel päeval polnud klassivenda
umbes tol ajal kirjutasingi vihikusse
küsimuse: „kes teab miks seisab
ukselävel umbsilmne too, käes
magav nuga, teises pihus must
raamat hõbekirjaga?“
​
kümmekond aastat hiljem
ostsin ühel päeval maja ees
mille oli välja mõelnud sama
mees kes mõtles välja maja kuhu ma sündisin
– imelik on näha oma esmaaknaid
täpselt samal kujul teises linnas
teise maja küljes – ostsin
kimbu pajuurbi – keset jaanuari! –
vanamehelt kes värises külmast
sest pajuoksad ta paljas käes
olid aina külmad – olid külmad
​
veel siiski kui jõudsin koju ja
andsin soojadesse paljastesse kätesse –
pidanuksin ostma kõik ta kimbud
et ta pääseks, sooja, koju – koju
sõites ühes käes urvad teises must raamat
hõbekirjaga mida lugesin –
ja küsisin: kas elu on meile
kingitud või on meilt midagi
ära võetud nii et järele on jäänud
​
elu. juba tollal pidanuksin küsima
seda küsimust, nii napp oli selle
lähedus.
teen seda nüüd.
​
26./27. I 04
Lauri Sommer
*
Mõisaallee. Kylapood.
Veski, kus vahel treenivad mägironijad.
Tuul yle viljapõllu.
Ööhakul ojasillal kykitav
nukker tydruk,
millegi eest siia põgenend vaenelaps,
sigaretipakk pihku surutud.
Linn läheneb oma karpmajade vohava tõvega,
andes laienemisele romantilisi nimesid,
inimeste nimesid
(lapsepõlve soo taha tehti mu häbistamiseks Lauri tänav)
aga jõledus pole veel kohal.
Mõned aastad on sel paigal ja linnalähedastel aega
kuulatada ennast ilma suurema myra ja saginata,
peegeldada seda, mis oli
ja mis väikeste muudatustega
kunagi jälle tuleb.
Nii jääda ei saa.
Tean, et selles või tulevas elus
näen veel ära hypermarketite kokkulykkamise
ja kylapoodide, postkontorite, väikeste koolide ärkamise,
yhetaolisuse varingu
ja paljuse kindla tasapisi tuleku.
See oli rahuga enne,
ja tekib rahutusest kunagi uuesti.
Karl-Martin Sinijärv
*
Ärge muretsege kehakaalu pärast.
See on, nagu muretseksite oma silmade värvi
või juuste kohevuse või vaimuerksuse
või matemaatikatunni või eelmise õhtu
(siia võiksin terve pika poeesi teha)
või minu pärast kas või oma nime pärast.
​
Ma olen viimased seitseteist aastat
olnud stabiilselt saja kilo pääl.
Paar kilo sinna-tänna.
Mõnus on. Ja mõned mured.
Minu mõnu ja minu mured.
Minu nimi on Karl-Martin Sinijärv.
​
Elu on iseenese käpas,
aga mõned asjad ei ole.
Las nemad siis olla
ja lasku olla ka meil.
​
Ärge muretsege oma kehakaalu pärast.
Elo Viiding
Mina, programm